Erinev alt paljudest oma kohalikus puukoolis leiduvatest vahtraliikidest on hõbedane vaher enamiku Põhja-Ameerika idaosa põlisrahvas. Levinud märgadel aladel ja veeteedel, toodab see kevadiseks kraanimiseks vastuvõetavat mahla ja on madalsoo ökosüsteemides oluline liik. Kui soovite säilitada oma õues või aias loomulikku hõngu, lisades sellele kauni ja ebatavalise liigi, võib hõbedane vaher tunduda hea valik. Istutage siiski ettevaatlikult, kuna paljud omadused, mis võimaldavad sellel liigil looduses ellu jääda, muudavad selle linnakeskkonda sobimatuks.
Hõbevahtrast
Teaduslikult tuntud kui Acer saccharinium, hõbevaher on kiiresti kasvav liik, mis võib elada kuni 130 aastat või kauem ja ulatuda üle 100 jala kõrguseks. Sügavate lehtedega lehed on pe alt tumerohelised, alumisel küljel on iseloomulik uduvalge, mille tulemuseks on tervikuna vaadatuna rabav alt ilus esitus.
Hõbevahral on vahtraliikide suurimad seemned ehk võtmed ja see hakkab kasvama varem kui enamik teisi liike, tekitades pungi talve lõpus või varakevadel. Need kaks tegurit muudavad hõbevahtra oravatele oluliseks toiduallikaks, kuna varajane kasv on hea ja loomulik toitumisallikas aastaajal, mil nappus võib oravapopulatsioonidele saatuslikuks osutuda.
Kui juhtute elama veetee lähedal, julgustab hõbevahtra istutamine ka mitut liiki pardi, eelkõige metsparte ja kuldvitsaid, pesitsema. Hõbevaher on tuntud madalakasvuliste ja laia jalgevahega okste poolest ning on nendele veelinnuliikidele ideaalne pesapaik.
Lisaks, nagu viitab ladinakeelne liiginimi, annavad need puud kevadel talutav alt head mahla vahtrasiirupi tootmiseks. Ehkki hõbevahtra mahl ei ole nii kõrge suhkrusisaldusega ega nii rikkalik kui suhkruvahtra oma, võib see olla lõbus kevadine projekt, mille abil saate ise siirupit valmistada.
Istutusnõuded
Niiske ja hästi kuivendatud pinnase korral võib hõbevahtral hästi hakkama saada. Kuna see liik kasvab tavaliselt lammidel ja veeteedel, on see hästi kohanenud soiste ja happeliste tingimustega ning talub mulla pH-taset kuni 4,0. Hõbevaher kasvab looduslikult piirkondades, kus sademete hulk on 32–60 tolli aastas, ja kasvab hästi vähese sekkumisega, kui need nõuded on täidetud. Kui proovite seda puud kasvatada kuivemas kliimas, võib osutuda vajalikuks regulaarne kastmine.
Selle liigi istutamiseks valige koht, kus see ei pea ressursside pärast konkureerima. Kuigi see on vastupidav liik, ei konkureeri see teiste puudega hästi ja saab kõige paremini hakkama, kui sellel on palju ruumi. Kaevake umbes kolm korda suurem juurepalli läbimõõt, kuid mitte sügavam kui tüvel olev looduslik mullajoon. Täitke ülejäänud ruum aiamullaga, kinnitage see ja kastke hästi. Kärpige seda puud regulaarselt, et vältida mitmetüvede või imikute teket.
puudused
Kuigi see on ilus kohalik liik, millel on palju soovitavaid omadusi, ei ole see ideaalne kõigis olukordades. Hõbevahtra peamine puudus on selle agressiivne kiuline juurestik. Kuigi liigi loomulik juurte areng võimaldab tal areneda tingimustes, mis tapavad teisi puid, võib see tekitada probleeme linnaosades. Nagu pajujuured, tungivad ka hõbevahtra juured septilistesse süsteemidesse, veetorudesse või muudesse maa-alustesse kommuna alteenustesse. Nende juurte loomulik madal kasv võib katkestada ka kõnniteed ja sõiduteed, surudes betooni või asfaldi üles ja tekitades konstruktsiooni pragusid.
Lisaks võivad madalad, peaaegu horisontaalsed oksad, mis muudavad sellised ideaalsed pesapaigad, tekitada probleeme kosmeetilisest vaatenurgast. Metsamehed nimetavad seda mõnikord "pehmeks vahtraks", kuid hõbevahtra puit ei ole teiste vahtraliikide sitkus. Madalad oksad ja suhteliselt nõrk puit kahjustavad puud tugeva lume- või jääkoormuse tõttu.
Õigete tingimuste korral võib hõbedane vaher olla teie õue või aia vara. Lihts alt veenduge, et valite sobiva kasvukoha ja mõistate liikide piiranguid ning te ei kahetse kunagi selle kauni vahtra istutamist.
